Ilusal õhtupoolikul Caiust ootamas

Merily jõudis parki ja jäi Caiust ootama.

Caius kõndis parki ja nägi juba kaugelt Merilyd. Noormees jooksis talle vastu.
"Tsau," ütles Caius.

"Tsauki." vastas Merily ning oli silmnähtavalt rõõmus Caiuse saabumise üle.
Ta naeratas noormehele.
"Mis teed siis? Mul oli kodus nii igav ja kuna ma kellegi teisega väga suhelnud ei ole, siis mõtlesin sind välja kutsuda." rääkis Merily.

Gennerd istus pargipingile.
"Okei. Nagunii oleks ma ülejäänuid õhtu tühjalt arvutis passinud, kui sind tulnud ei oleks," tunnistas ta.
Ta mõtles natukene aega järele, kuni ütles vaikselt:" Merily...."

"Jah." ütles Merily küsivalt.

Noormees hingas korraks sügavalt sisse ja vuristas: "Merily, ma tean, et väga vara on seda öelda, aga ... sa meeldid mulle millegipärast väga, kuigi me peaaegu ei tunnegi üksteist."

Merily naeratas Caiusele.
"Sina meeldid mulle ka, ma tahtsingi täna sulle seda öelda, kuid ma arvasin et liiga vara on. Sa tõesti meeldid mulle." ütles Merily.

Caiuse põsed lõid õhetama. Tõepoolest, ta punastas. Ta polnud seda teinud juba 14 aastasest saati ja nüüd ta jä'rsku punastas. Talle endalegi oli see suur imestus.
Noormees tõusis ja lihtsalt vaikis, vaadates Merilyle küsivalt otsa.

Ka Merily vaatas Caiusele otsa. Talle tõesti meeldis see noormees, tema juuksed ja silmad, kõik oli nii imeline tema juures.

Ta libistas end Merilyle lähemale. Libistas oma käe tema pehmetesse ja siidistesse juustesse ning lihtsalt ... naeratas. Talle tundus, et see oli ta elu kõige õnnelikum hetk.
Noormees kummardus Merily huulte kohale.
"Kas ... kas tohib?"

"Jah." ütles Merily sosinal ja naeratas.

Kui Caius nõusoleku saanud oli, suudles ta Merilyt.

Merily suudles Caiust vastu, see oli ta senise elu kõige õnnelikum hetk.

Caius võttis Merilyl käest ja juhtis ta pingini.
Ta istus ning võttis tema käe enda pihku. "Merily ... ma ei tea, kuidas sulle seda öelda, kuid kas sa tahaksid minuga ... käima hakata ? Ma mõistan, kui sa ei ole valmis ja sa ei pea mulle mitte midagi vastu ütlema, kui ei taha ... lihtsalt ... "
Caius ei suutnud viimaseid sõnu öelda - ta tahtis öelda, et Merily tundub talle liiga täiuslik.

Merily mõtles natuke aega Caiuse täiuslikesse silmadesse vaadates.
"Jah, muidugi tahan." ütles Merily ja kallistas Caiust.

Caius võttis Merily oma embusse ja ta naeratas õnnelikult.
Pikka aega ei olnud ta kedagi nii meeldivalt kallistanud, enamasti ta üldse hoidis kallistused ja sõbramusid eemale. Kuid nüüd ..
Caius tõusis ning küsis: "Kas sa tahad midagi teha, kuhugi liikuda? Või tahad siia jääda? Või üldse ... koju? "

"Ma ei tea, sinu embuses on nii hea olla. Kuid ilmselt ma peaks jah koju minema, suht väsinud olen juba." ütles Merily naeratades.

Caius mõtles veidi ja ütles siis: "Kui tahad, võid minu juurde tulla. Ei midagi erilist, ma võin su isegi külalistetuppa suurde voodisse tuttu viia ja ise lähen enda tuppa ... lihtsalt, me ei tunne eriti üksteist ja siis saaks rohkem tundma õppida." Siis lisas ta veel ruttu: "Aga kui sa ei taha, siis see on ju arusaadav." ja ta naeratas.

"Muidugi tahan, ja ma ei pea külalistetoas magama. Ma võin sinuga koos ka magada, kui sa muidugi tahad." ütles Merily natuke punastades.

Gennerd muigas. "Kui sa selleks valmis oled, ma mõtlen koos magamiseks, mitte tead-küll-milleks muidugi, siis minul ei ole midagi selle vastu."
Noormees tõusis ja võttis Merilylt tugevalt käest kinni, justkui kardaks teda kaotada...

Merily naeratas Caiusele ja hoidis tema käest samuti tugevalt kinni.
"Hakkame minema?" küsis Merily Caiusele suurte silmadega otsa vaadates ja naeratades.

"Jah," oli Caius nõus ja nad hakkasid Hometown Steeti poole astuma.