Külastuskäik

Stephanie kõmpis trepikojas. Ta märkas uut korterit. Ta koputas uksele ja jäi vastust ootama.

Janeli kõndis ukseni. ta avas selle ning märkas Stephi. " Ooo, sina ka siin!" imestas Jann.

'' Oh.. Sa elad siin või? Vägev! Me naabrid siis ju! '' ütles Stephanie laialt naeratades.

" Ee..jah ma elan siin. Ja muideks me pole naabrid, sa elad mitu korterit eemal ju." vastas Jann." Igatahes, tule sisse. Ma just keetsin kohvi. Tahad ka?"

'' Jah, kui pakud. '' ütles Stephanie ja astus sisse. '' Vau! Vägev korter sul! '' ütles Stephanie imestades.

" Eh, tänan." sõnas Jann ja valas Stephile ja endale kohvi. " Niisiis, kuidas sul läinud ka on. Eelmine krod polnud aega rääkida."

'' Hästi ikka. Ja endal? '' sõnas Stephanie.

" Täidsa normaalselt. Noh... Ema suri, aga ma sain sellest üle. Pärast seda kolisingi siia. " vastas Janeli.

'' Kahju sellest. Kuidas vend elab sul? '' ütles Stephanie.

" Ah, tal kõik korras. Paneb pidu. Ei tegelikult ta ainult 10 niiet arvatavasti istub oma arvutisõltuvusega arvuti taga pidevalt." vastas janeli.

'' Aso. '' ütles Stephanie. '' Läheks peale kohvijoomist õige kuhugile? ''

" Ikka. Ega eriti ei tahagi siin niisama istuda. Läheks randa? Ma ostsin enne siia tulekut just uued ujukad ka." ütles Janeli.

'' Davai. '' ütles Stephanie ja rüüpas kohvi.

Ka janeli vüttis ühe suure lonksu.
" Aga kuidas sinu vennal ka läheb?" küsis jann.

'' Hästi ikka. Ta elab minuga koos, siinsamas Los Angeloses. '' ütles Stephanie.

"Oo. Tore siis ju!" sõnas Janeli ja võttis veel ühe lonksu. varsti oligi ta tass tühi. " Niisiis, kas lähme?" küsis Janeli, kuna näg iet ka Stephi tass oli tühi.

'' Jah, hakkame astuma '' ütles Stephanie ja tõusis püsti.

Ka Janeli tõusis püsti. Ta astus koos Stephiga uksest välja ning lukustas ukse.