Õhtul jalutamas

" Oh, ma ei pannud tähelegi. " sõnas Janeli. Ta niisutas taskurätikut, mis ta taskus oli, l'hedal olevas tiigis ja pühkis oma põselt hambapasta. Ta astus põõsani, kust kostus sahinat, ning lükkas lehed eest. Ta nägi väikest koerakest, ilma kaelarihmata, seal all lõdisemas. " Oh, kui kenake sa oled!" nunnutas ta koerakest, ning võttis ta sülle.

Emma piilus põõsa poole ja tõusis ettevaatlikult püsti . Siis sammus ta ettevaatlikult koera ja Janni poole, kuni koerake haukuma hakkas . Ta silitas kutsikat, kuni too maha rahunes .

" Niisiis, kuna su peremeest pole näha ja ka kaelarihma sul pole siis. Siis ma arvan et hoolitsen su eest kuni su peremehe leiame." ütles Janeli kutsale. " Kui sa teda just endale ei taha?" küsis Jann Emmalt.

Emma raputas vaikselt pead ja naeratas siis . ''Ei usu . Tegelikult ei saaks ma praegu tema eest niikuinii hoolitseda . Ma olen küllaltki uus, ning ma kavatsen endale kunagi korteri muretseda . Praegu saan ma kenasti hakkama.'' Ta naeratas, ning tõi lagedale oma säravad, ilusad valged hambad . Siis istus ta murule rätsep istesse ja vaatas metsa poole .

" Sul pole veel korterit?" imestas Jann. "Kus sa ööbida kavatsed?" päris ta.

Judy jalutas vaikselt randa.Ta oli väsind ning tal oli homme sünnipäev.Ta oli kurb kuna ta ei saanud kedagi kutsuda sünnipäevale peale Chrisi ja enda ema sest isa läheb tal 30 aastaks vangi.Ta märkas pargis kahte naervat ning lõbutsevat tüdrukut kellel oli väga tore ning neil oli süles koerapoeg.Ning üks naine kes pingi peal magas.Judy hiilis vaikselt pargi südamesse ning istus tasakesi pingi peale mis oli kastanipuu all...

''Hotellis. Ma tegelikult alles täna saabusin, mõni päev palja taeva all pole üldse nii hull.'' naertas Emma . ''Kohati mõnus isegi.'' Ta naeratas taas oma sõbralikku naeratust .

" Aga.. Minu juures ei tahaks ööbida?" päris Jann." Mul on isegi päris lõbus sinuga, ega see paha teeks." muigas ta.

''Niiet ennem olime naabrid, nüüd majakaaslased.'' Tegelikult polnud see Emma jaoks üldse halb mõte . Eriti kui ta meenutas, et on pool elu täiesti üksi elanud . Siis lendles naeratus ta näole . ''Olgu peale .''

" Kas hakkame minema?" päris naeratades Jann.

''Minugi poolest.'' naeratas Emma ning oli valmis Janelile järgnema . Ta oli õnnelik. Aga vaatamata sellele, oli ta üksi või mitte, olid paar viimast aastat olnudki õnnelikud . ''Kuhupoole?'' küsis ta naeratades .

" Sinna!" osutas Jann ning hakkas kõndima. Ta jalutas koos Emma ning loomulikult ka väikse kutsaga pargis olevate inimeste silmapiirilt välja.