Lihtsalt ...

Caius puuris oma silmadega natukene aega Merilyt, kuni pööras oma pilgu tagasi auravale teetassile. "Ma ei teagi," tunnistas ta.

Merily võttis lonksu teed ja vaatas kella, see oli juba päris palju.
"Kuule, ma olen juba üsna kaua siin olnud ning üpriski väsinud. Ma hakkan minema." ütles Merily püsti tõustes ja koridori poole liikudes.

Noormees tõusis samuti püsti, et külaline ära saata.
"No, head õhtut siis. Tule teine kordki," lausus Gennerd ja ta naeratas Merilyle säravalt. Miski neius tõmbas teda, aga mis? Kas tema ilu või iseloom, mis oli Caiuse jaoks imeliseks saanud ?

"Ikka, sina võid mulle ka külla tulla." ütles Merily naeratades.
"Tsau siis." ütles Merily ja lahkus.

"Tsau," sõnas poiss uuesti.
Ta jälgis veel tüdrukut ukse vahelt kaua, kuni lõpuks selle enda järel kinni pani.

Merily koputas Caiuse uksele. Tundus et teda ei olnud kodus ning Merily otsustas talle kirja jätta.
Hei, kohtume hiljem pargis.
Merily.

Caius jõudis paar minutit pärast Merily äraminekut koju. Ta leidis kirja ning luges selle huviga läbi.
"Huvitav, millest ta rääkida tahab?" mõtles Caius.
Õlgu kehitades läks ta arvuti taha.

Maddy kõmpis nüüd 3-ndasse korterisse.Ta küsis:""kas saad mu sünnale tulla homme kell 15.oo-16.30?"Ööklubis toimub."

"Kui sa ütled, mida sa kingiks tahaksid."

"Näiteks...Mingit raamatut....filmi...(OT:Kingiks panenagu pilt ka üles!)"Caius kiikas sisse ja ütles Merilyle"tere!"Kas pean nüüd kaduma?"Küsis Mady naerdes...

"Ma usun küll," vastas Caius.

"Ma arvasin et võin ka filmi vaadata aga suva..."ütles Mady Lapselikult. ja see järel kallistas Caiust ja hakkas hästi tasa sammuma.

Merily jälgis Maddyt ja Caiust silmanurgast, talle ei meeldinud et Maddy Caiust kallistas.

Oma õhtuselt jaluskäigult naastes märkas, et Caiuse aknas põles tuli. Kuna ta nii igatses Caiuse järele, otsustas ta talle külla minna ja küsida kas ta ei läinudki Maddy sünnipäevale.
Ta jalutas trepikojas õige ukse juurde. Merily koputas ja jäi vastust ootama.

Caius oli just köögis teed joonud, kui ta kuulis uksel koputust.
Noormees tõttas avama.
Ta nägi sealt Merilyt. Poiss lihtsalt naeratas ja jälgis teda, tema süda täitus rõõmuga.

"Hei," ütles Merily ja kallistas Caiust, "ma käisin jalutamas ja tagasi tulles nägin, et sul tuli põleb. Kas sa ei läinudki Maddy sünnipäevale?"

Caius haaras samuti Merily oma embusse.
"Ei läinud jah, ei viitsinud eriti," vastas ta.

"Mm, ma avastasin et ta oli mulle kirja jätnud, et ma ta sünnale läheks. Aga jah ma ka ei viitsinud." ütles Merily Caiusele musi tehes.
"Tahad täna minust puhata või võin sinu juurde tulla? Ma ei mõtle ööseks vaid niisama, aga muidugi võin ööseks ka tulla, kui sa tahad." küsis Merily naeratades

Noormees libistas oma käed Merily piha ümber, "Sinust puhata?! Hea nali! Ma ei väsi sinust iial..." Ta vaatas kallimale silma ja sõnas veel: "Sa võid tulla niisama, aga ka ööseks .. valik on sinu." Seejärel ta suudles neidist.

Merily kallistas Caiust tugevalt ning suudles teda vastu.
"Mm, ma tahaks küll tegelikult ööseks ka tulla," ütles Merily pisut punastades, "enda korteris on peale eilset kuidagi väga kõle olla." ütles Merily ja naeratas.

"Mulle sobib," vastas Caius. Ta võttis Merily sülle ning tõstis ta sisse ja lõi seejärel ukse kinni, seejärel lukustades.
"Tahad ka teed?" küsis ta, endiselt Merilyst kinni hoides. "Või tahad kohe tuttu minna?"

"Võtaks teed." ütles Merily viisakalt.
"Mis siis muidu täna teinud oled?" küsis Merily Sunshineile pai tehes.

Caius kallas Merilyle teed ning istus ise ka lauda. Ta lükkas tüdruku ette korvi küpsistega, juhul, kui ta neid süüa peaks tahtma.
"Hmm, erilist midagi... käisin poes, siis Sunnyga jalutamas, kuulasin päev otsa muusikat ja mõtlesin sulle..." loetles Caius ja hakkas naerma. "Aga sa?"

Merily võttis ühe küpsise ning jõi teed peale.
"Hommikul käisin pargis jooksmas, päeval rannas kõndimas ning ülejäänud aja mõtlesin sinule," rääkis Merily, "mul on ikka vedanud, et ma sinu leidsin. Sa oled nii hooliv ja armas. Sinuga on kuidagi nii julge olla ja ma tunnen, et mitte keegi ei saa mulle midagi teha."
Merily punastas natuke, aga vähemalt ütles ta Caiusele välja, mida ta tunneb.

Gennerd võttis Merily väikese käe enda pihku ja ta naeratas neidisele armsalt. "Jah ... ma tean, et väga vara on öelda, et me tunneme üksteist väga vähe, kuid mul on tunne, et ... ma armastan sind."
Caius ütles seda tõepoolest südamest. Ta polnud mitte iial mitte kellegi vastu midagi sellist tundnud. See tunne oli ... erakordne.