Theresa Michelle McCartey külastab oma peret.

Theresa jõudis viimasel hetkel kohvriga bussijaama, kus tal aidati kohver bussi peale tõsta, ning ta läks ka ise bussi peale. Buss jõudis tema peatusesse tunni ajaga. Tal aidati kohver maha tõsta ning siis läks ta läbi pisikese metsatuka, ning ta oligi päral. Tema isa ootas teda värava juures. "Ei suutnud ikka maja leida?" Küsis ta, kui märkas et ta tütar veab kohvrit. Ta võttis kohvri ise ja nad liikusid maja poole. "Sõltub, kuidas võtta. Mingi ankeedi täitsin, kuid vastust niipea pole loota." Majja jõudes läks Tess oma tuppa, kus oli ka häll. Ta kummardus selle kohale. "Tere, väike sõber!" ütles ta vaikselt,võttes oma lapse sülle. Pisike oli ärkvel, kuid ta ei nutnud. Ta kuulis, kuidas ta isa tema kohvri üles tõi. Ta pöördus. "Tänud, paps. Kas ta on söönud? Maganud?" Küsis Tess. "Jah, Joeliga on kõik korras" Siis ta lahkus ja Tess jäi Joeliga üksi.

Tessi tuppa astus ta väikevend Chris. "Mida sa tahad, põnn?" Küsis Tess talt lõbusal toonil. " Ma. Ei. Ole. Põnn! Ja Sandra tahab teada, et kas sa sooviksid minna piknikule? Kas jõe äärde, või siis järve äärde." "Kõlab hästi." Tess läks alla, Chris tema järel. Sandra, Theresa kasuema ootas neid elutoas. " Tere Theresa! Näe, ma olen juba pakkinud sulle siin ühe piknikukorvi, sa leiad siit toitu ja jooki, ja ka mõningaid asju ka väikse Joeli jaoks. Ma mõtlesin, et te vajate natuke värsket õhku ja aega koos olla." Ütles Sandra, ulatades Tessile korvi asjadega. Tess pani Joeli vankrisse ja nad hakkasid minema.

Kui Tess taas vanemate juurde jõudis, pani ta oma tähtsamad asjad suurde käekotti, võttis ka palju raha ja läks alla, kuhu ta oli jätnud vankri koos Joeliga. Ta võttis selle osa vankri küljest ära, nimelt vankrikorvi, ja otsis isa ülesse ja lausus: "Ma ei suuda siin olla, ma lähen taas linna. Kuid vist tulen varsti ka tagasi. Mul raha jätkub." Siis tormas ta välja ja ta jõudis täpselt bussi peale.

Taas saabus Theresa koos Joeliga bussi peale, mis sõidutas neid Theresa vanemate juurde. Linnaskäik oli täitnud oma ülessande. Ta mõtted olid täiesti mujal, ning ta soovis, et ta kiiresti vanemate juurde jõuaks. Lõpuks ta jõudiski. Väga väsinud Tess astus vanemate juurde sisse, avastades, et ainult tema isa on kodus. "Oh, Tess! Oledki taas kodus. Me muretsesime sinu pärast." Ütles ta, diivanilt püsti karates. "Oh, aga minuga ja Joeliga on kõik korras! Ma olen lihtsalt vägagi väsinud." Isa vaid noogutas ja Theresa kiirustas oma tuppa. Ta toitis veel Joelit, pani raadio vaikselt tööle ja läks ise pesema.

Kui Theresa viibis seal, sooja vee all,hakkas ta taas mõtlema oma lapse isast, Michaelist. Oma poissõbrast. Ta suri avariis. Kraanist tuleva soojale veele lisandusid Theresa pisarad. Ta lõpetas pesemise, kuivatas end ja siis pani taas uued riided. Sandra tuli ja koputas Tessi uksele. Tess läks ust avama. "Jah?" Küsis ta Sandralt. "Ma..Me mõtlesime, äkki tahad taas minna linna?" "Ei tea, mis siis?" "No, Chris tahaks minna, randa, kuid ma ei tea, äkki lähed ikka temaga kaasa. Me võime Joel Michaelit hoida kui vaja." "Ahsoo. Ei ma võin ikka minna. Ma võtan siiski Joeli jälle kaasa. Kuid käruga." Ning nad läksidki linna. Bussi peal küsis Theresa "Chris, oled kindel, et tahad randa minna, hommik on halliks muutunud..." Kuid Chris vaid noogutas. "Ma tahan tibisi näha!" "Ah, sa oled ju kõigest 14!" Oli Theresa ahastuses.