Emma ja väikese nimetu kutsa sissekolimine.

Janeli pani makaronid keema. Varsti olid need valmis ning ta pani need kausidesse. "koor on külmkapis ja ketšup seal." osutas janeli ketšupile. " Kui midagi muud on vaja, küsi ." ütles ta ja naeratas.

Emma naeratas ja sirutas end Ketšupi poole, parajal hetkel ta kukkus tooliga, ning purskas naerma . Püsti tõustes haaras ta ketšupi ja pigistas makaronidele .

Janeli naeris samuti. Ta võttis koort, pigistas makaronidele ning raputas ka soola peale. Siis segas kõik kokku ja hakkas sööma. " Niiet, kuidas sul läinud on sellest ajast kui ära kolisite?" päris Janeli

Emma kehitas õlgu . ''Üsna tavaliselt. Kui sa olid ka kunagi mu naaber, siis tea, et ma jäin juba 5 aastaselt orvuks. Seega olen harjunud üksildusega. Mõnd aega koduta elamine ei olnudki nii hull.'' Emma pistis kahvli koos makaronidega suhu .

Jann tõmbas endale makaroni kurku ning köhis selle välja. " Te ei kolinudki ära? Mu ema valetas mulle? Su ema suri?" imestas Jann.

''Noh, tegelikult elasin ma seal majas tükk aega ilma ema ja isata . Aga tädi käis mind vaatamas . Ma kavatsesin lihtsalt siia üle tulla . Imekombel sattusime taas kokku,'' seletas Emma ja lisas lõppu naeratuse (:

" Mu ema ütles et see maja on tühi..." sõnas Jann. " Ma ei saa aru miks ta valetas."

''Ma tean, miks.'' Emma lõi pilgu maha . Kuid siis puuris ta sügavalt Janni silmadesse. ''Kõik arvasid, et ma olen kasvatamatu, kasimata ja poolsegi. Ma elasin nende surma raskelt läbi. Ma ei käinud väljaski. Tädi tõi mulle kõik kohale. Alles paari aasta eest iseseisvusin ja tundsin elu mõtet.'' Emma tõmbus tagasi toolile,tõmbas huuled kriipsuks, kuid naeratas taas. ''Ma olen muutunud.''

" Jah, näha on et oled muutunud." naeratas ka Janeli. Samal ajal saigi tal söödud ning ta oani kausi kraanikaussi. ta läks istus diivanile ja pani teleka käima.

Samal ajal hüppas Pallike laua peale . Emma oli sunnitud talle paar makaronikest andma, ning ta siis põrandale panema .
Kui ta sai söödud, pani temagi kausi kraanikaussi ja läks telekat vaatama. (:

Janeli pani uudiste kanali peale. " Eile kell 20.34 suri haiglas Martin Greashold. Tema poeg otsib oma õde, kelle juurde minna. Kui Janeli Greashold kiiremas korras oma venda enda juurde ei võta, satub ta lastekodusse." kostus telekast.
" Mida?!" kisas Janeli ja hüppas püsi." Jõigi end surnuks jah?" karjus ta." Noh, ma pean siis venna ära otsima, tuled kaasa? Ja pallikesele epame sööki,kausi ja magamisaseme ka ostma ju." sõnas Janeli.

Emma vaatas kabuhirmus teleka poole . ''Inimesed surevad.'' sosistas ta .
''Muidugi peame,aga oleks tegelikult hirmus tore, kui sa saaksid mulle midagi selga anda .'' ta osutas oma seljas olevale mustale pikale kleidile, mis oli katkine, määrdunud ja vana . Lisaks kergitas ta oma jalga näidates oma varvast, ise viivu naeratades .

" Jah nad surevad. ta oligi seda väärt. Töllerdas ringi ja jõi. Muidugi ma annan sulle midagi selga. Vaata mu kapist. Mu tuba on samas kus sinu oma, aga otse uks. " seletas Janeli ja naeratas. " Noh, kutsakene. Kas sina tuled ka meiega kaasa?" päris Janeli Pallikeselt.

Emma leidis endale Janni kapist mustad retuusid ja valge pika pluusi,pluss sokid . Ta pani need selga ja oligi valmis .

" Mm, äkki lubad mul ka nüüd riietuda?" naeratas Jann.

Emma naeratas ja läks kööki,kus ta sai rahulikult natuke mõtelda ja aknast välja vaadata .

Jann sukeldus kappi, ta leidis sealt mustad altkitsad teksad ja punase tuunika. Tuunikal oli kirjas " Love isn't here". Jann leidis ka siidisukad ning pani need jalga, siis võttis ta musta teksajaki ja pani sellegi peale. Ta võttis mustad riided, pani need vannituppa pesukorvi ning astus uksest välja. " Nii. Lähme?" küsis Janeli.

Emma pöördus ringi ning vaatas Pallikese poole . ''Ta jääb koju?''

" Ma arvan et võtame kaasa." vastas Janeli. Ta astus uksest välja, ootas kuni ka Emma uksest väljas on ing lukustas ukse. " Lähme ostame esimese asjana Pallikesele süüa." sõnas Jann.

''Okei.'' ütles Emma ja järgnes Jannile . Peas kumises Im Here-Lee Safar, Mis oli juba lapsest saadik kummitanud .